Kogun säilitamise eesmärgil kohalikke luuletusi.
Ole hea ja jaga oma sahtlis leiduvat ka teistega:)
Siin võiks olla ka Sinu kirjutatu!
Ootan!
Helika Kaasiku luule
EESTIMAA JA EESTI RAHVAS.
EESTIMAA JA EESTI RAHVA
HINGES PÕLEB ÕNNETULI PALAVALT,
LAULUGA MEID ÄRA VÕIDET´`
ON VÕÕRA KURJA VÕIMU ALT.
SIIN MIND EMA SÜNNITANUD,
TOONUD ILMAL VALUGA.
ISA PALET POLE NÄINUD
TERVE OMA ELUAAL.
KUS MU ISA VÕIKS KÜLL OLLA,
MIKS TA MAHA JÄTTIS MIND ?
KAS EI VÕIKS TA KOJU TULLA,
ARMASTADA KÕIKI MEID ?
OMA POEGI KASVATADA
TUGEVATEKS MEESTEKS TA,
TÜTREID PÕLVEL KIIGUTADA
OMA ISAARMUGA ?
VÕI TA HOOPIS SÕJATANDRIL
LANGEND LAHINGUTE RAAL,
KAITSTES SIIRALT KOGU HINGEST
OMA KALLIST EESTIMAAD ?
ARMAS JUMAL, VÕTA TEMA
TAEVARIIKI ELAMA,
KAITSE MEIE ISAKODU,
KAITSE VÄIKEST EESTIMAAD.
LAISKLEMISE KUNST !
MITTE MIDAGI SIIN MA
EI TAHA TEHA ILMAS
ON MINU HOBIKS LAISKUSKUNST
JA UNELMATES SILMAD !
MA PAREM RANNAL LAMAKSIN
JA VAATAKS PILVESÕUDU,
KUS ON MUL SEE ENERGIJA,
MIS ANNAKS MULLE JÕUDU ?
NO MIKS MA PEAKSIN RASSIMA
JA VÄSITAMA ENNAST,
MA PAREM SUURE LINNUNA
MAAILMAS RINGI LENDAKS !
MIS KASU OLEKS SELLESTKI
KUI ROHTU PEENRALT KITKUKS,
MA PAREM TURNIKS PUUDE PEAL,
AREENIL LAE ALL RIPUKS !
JA ELU OLEKS KA NII ILUS !
Viivika luule:)
Eneseväjenduse tunniks loodud 22.okt 2008
Peeglike, peeglike seina peal...
Kas mäletad, kes olen, kust tulen...
Ah jaa, sa oled uus ja sina ei tea,
et toona tõid lapsi kured...
Nüüd lapsi saab haiglast
Ja mina ei tea,
kes viib neid nii täpselt sinna...
Mina tulin oma ajas-just nii või naa,
kui siis oli kombeks tulla.
Nüüd otsin ma tõde, mis tegema peaks,
Või kuhu ses voolus peaks jõudma...
Kuid tõsi on see, et täna just siin –
on see hetk, mille tähtsust võiks tunda
Mis loeb, et see peegel seal seina peal,
ka halastamatu võib näida...
Just peeglil on hetk, ta tabab ja teab,
meie aeg on me eneste tunda.
Igal tulekul põhjus on, seda ma tean
ja üritan meeles hoida.
Neist hetkeist ja tundeist – loodan, lugu et pean
ja mõistan südames kanda
Just lapsepõlv paljus on määrav me teel,
need lootused – siirad ja armsad.
Kui hoiad neid tundeid alles sa teel,
saab ehk tasutud võlg ka me karmal
Ood saarele
Mul Mohni peale mõeldes
meenub mõndagi.
Kuis kirja seda panna
on raske, mõistagi
.
Mis kogetu ja teada,
peaks olema ju selge.
Kuid tundeid sõnadesse seada...
pea pole mul nii helge.
Kolm päeva veetes Mohnil,
sel mandril väärtus tundi kolm
On elu saarel mõtteviisi muutus
ja selle mõttesse tõi torm.
Ka raha väärtus kaotas mõtte,
on tähtsusetu mammona.
mis tähtsust sel, et kodus auto
kui mere ees lööd põnnama.
Seltskonnaga meil vedas
kõik oli suurepärane.
Me olime merehädas,
vast vahest vajalik ka see.
Nüüd mandril mõte Mohnist
ei enam unune.
Vaid jälgin ilma netist,
kas korduda võiks see..
Meenutusi kooliajast
Tagasi vaadates ajale,
mil õppisin Kabala koolis...
Seal aidati kõiki meid rajale
kool inimesteks meid voolis.
Mis mälus on püsinud,
ja saatmas on teel ?
Seda palju
ja jätkub, et võtta...
Just see tunne on ehe,
mis loodud sai siis
on lapsepõlv kõigele alus,
ma mäletan seda
ja meeles kui viis,
see teadmine on kõige muu alus.
Vundament, mis sai loodud siis,
on tänaseni püsind
kui tekikski lünk,
ma usun, et siis,
tean ma teed
ja tulen üle Teilt küsin