Kogun säilitamise eesmärgil kohalikke luuletusi.

Ole hea ja jaga oma sahtlis leiduvat ka teistega:)

Siin võiks olla ka Sinu kirjutatu!

Ootan!


 

Helika Kaasiku luule

 

 EESTIMAA JA EESTI RAHVAS.

       EESTIMAA JA EESTI RAHVA
       HINGES PÕLEB ÕNNETULI PALAVALT,
       LAULUGA MEID ÄRA VÕIDET´`
       ON VÕÕRA KURJA VÕIMU ALT.

       SIIN MIND EMA SÜNNITANUD,
       TOONUD ILMAL VALUGA.
       ISA PALET POLE NÄINUD
       TERVE OMA ELUAAL.

       KUS MU ISA VÕIKS KÜLL OLLA,
       MIKS TA MAHA JÄTTIS MIND ?
       KAS EI VÕIKS TA KOJU TULLA,
       ARMASTADA KÕIKI MEID ?

       OMA POEGI KASVATADA
       TUGEVATEKS MEESTEKS TA,
       TÜTREID PÕLVEL KIIGUTADA
       OMA ISAARMUGA ?

       VÕI TA HOOPIS SÕJATANDRIL
        LANGEND LAHINGUTE RAAL,
        KAITSTES SIIRALT KOGU HINGEST
        OMA KALLIST EESTIMAAD ?

        ARMAS JUMAL, VÕTA TEMA
        TAEVARIIKI ELAMA,
        KAITSE MEIE ISAKODU,
        KAITSE VÄIKEST EESTIMAAD.


                            LAISKLEMISE KUNST !

             MITTE MIDAGI SIIN MA
              EI TAHA TEHA ILMAS
           ON MINU HOBIKS LAISKUSKUNST
            JA UNELMATES SILMAD !

           MA PAREM RANNAL LAMAKSIN
             JA VAATAKS PILVESÕUDU,
            KUS ON MUL SEE ENERGIJA,
           MIS ANNAKS MULLE JÕUDU ?

           NO MIKS MA PEAKSIN RASSIMA
           JA VÄSITAMA ENNAST,
           MA PAREM SUURE LINNUNA
           MAAILMAS RINGI LENDAKS !

           MIS KASU OLEKS SELLESTKI
            KUI ROHTU PEENRALT KITKUKS,
            MA PAREM TURNIKS PUUDE PEAL,
           AREENIL LAE ALL RIPUKS !

            JA ELU OLEKS KA NII ILUS !

 


Viivika luule:)

 

Eneseväjenduse tunniks loodud 22.okt 2008

Peeglike, peeglike seina peal...
Kas mäletad, kes olen, kust tulen...
Ah jaa, sa oled uus ja sina ei tea, 
et toona tõid lapsi kured...

Nüüd lapsi saab haiglast 
Ja mina ei tea,
kes viib neid nii täpselt sinna...

Mina tulin oma ajas-just nii või naa,
kui siis oli kombeks tulla.
Nüüd otsin ma tõde, mis tegema peaks,
Või kuhu ses voolus peaks jõudma...
Kuid tõsi on see, et täna just siin –
on see hetk, mille tähtsust võiks tunda

Mis loeb, et see peegel seal seina peal, 
ka halastamatu võib näida...
Just peeglil on hetk, ta tabab ja teab,
meie aeg on me eneste tunda.

Igal tulekul põhjus on, seda ma tean
ja üritan meeles hoida.
Neist hetkeist ja tundeist – loodan, lugu et pean
ja mõistan südames kanda

Just lapsepõlv paljus on määrav me teel,
need lootused – siirad ja armsad.
Kui hoiad neid tundeid alles sa teel,
saab ehk tasutud võlg ka me karmal

 

Ood saarele

Mul Mohni peale mõeldes
meenub mõndagi.
Kuis kirja seda panna
on raske, mõistagi
.
Mis kogetu ja teada,
peaks olema ju selge.
Kuid tundeid sõnadesse seada...
pea pole mul nii helge.

Kolm päeva veetes Mohnil,
sel mandril väärtus tundi kolm
On elu saarel mõtteviisi muutus 
ja selle mõttesse tõi torm.

Ka raha väärtus kaotas mõtte,
on tähtsusetu mammona.
mis tähtsust sel, et kodus auto
kui mere ees lööd põnnama.

Seltskonnaga meil vedas
kõik oli suurepärane.
Me olime merehädas,
vast vahest vajalik ka see.

Nüüd mandril mõte Mohnist
ei enam unune.
Vaid jälgin ilma netist,
kas korduda võiks see..

 

Meenutusi kooliajast

Tagasi vaadates ajale,
mil õppisin Kabala koolis...
Seal aidati kõiki meid rajale
kool inimesteks meid voolis.

Mis mälus on püsinud, 
ja saatmas on teel ?
Seda palju 
ja jätkub, et võtta...

Just see tunne on ehe,
 mis loodud sai siis
on lapsepõlv kõigele alus,
ma mäletan seda 
ja meeles kui viis,
see teadmine on kõige muu alus.

Vundament, mis sai loodud siis, 
on tänaseni püsind
kui tekikski lünk, 
ma usun, et siis, 
tean ma teed 
ja tulen üle Teilt küsin